Suvikõrvitsanuuldid ehk zoodlid

Ma armastan pastat, autentset al dente nisupastat. Seega ärge saage minust valesti aru, zoodlid ei asenda minu jaoks nuudleid kui sellist, küll aga toimivad nad pastaroogades suurepäraselt oma maitseomaduste ja tekstuuri tõttu. Ja olgem ausad, nad muudavad roa ka palju tervislikumaks. Ning on niisama vahva vaheldus. Sellegipoolest söön ja valmistan ma nisupastat samuti sagedasti, sest see on minu mugavustoit ning lisaks on värske pasta tegemine väga tore ajaviide.

Varasemalt olin sunnitud noaga asja ära ajama ning suvikõrvitsast pikad peened liistakud lõikama, ent nüüd tuli appi mu parim köögisõber KitchenAid ja kinkis mulle kauaihaldatud spiraliseerija, mis mu stand mixer’i külge käib. Ja see töötab imeliselt hästi – ma ei jõua ära oodata, et kõikvõimalikke juurikaspiraale ja ribasid sellega valmistada. Nii mõnusad salatitesse, panniroogadesse ja kindlasti ka fritituna, mida kavatsengi järgmiseks proovida bataadi, kartuli ning peediga. Lisaväärtust annab kasutusmugavus, kiirus ning ühtlane tulemus.

Eile sain ma ka teise kingituse – nimelt saatis üks tore väike ettevõte mulle proovida ISUL ekstra neitsi oliiviõli. Ma olen harjunud, et neitsi versioon kipub olema pigem vänge ja mõrkjas, ent selle õliga olid lood teisiti. Imeliselt värske, puuviljane ja mahe maitse võlusid minu koheselt. Pidin õli käiku laskma ning lisasin seda avokaadokastmele, mis kattis mu eilset zoodlirooga. Minu Instagramist leiate ka sooduskoodi, millega seda imelist õli ja ka teisi tooteid soodsamalt saab!

Nüüd aga zoodlite tehnoloogia juurde. Neid võib süüa täiesti toorelt, aga mina eelistan ikkagi pisut küpsenud versiooni. Üldiselt vajavad nad pannil paar minutit maksimaalsel kuumusel. Kindlasti mitte sussutada neid keskmisel tulel, kuna siis annavad nad liialt palju vett välja. Mina ostan alati kõige pisemad suvikõrvitsad, mida pood pakub, kuna tavaliselt kehtib reegel, et väiksem kõrvits on vähem vett täis ning lihavam. Soola lisada alles kõige lõpus, kuna ka see tõmbab ohtralt vedelikku välja. 

Kastmeid ning lisandeid võib tunde järgi valida, mina olen improviseerinud ning eeskuju võtnud oma lemmikutest pastaroogadest. Eriti meeldib mulle koorene kaste. Kuna zoodlid ise on niivõrd tagasihoidliku maitsega, siis ei tohiks neid liialt varju jätta. Seepärast tummist tomatikastet või raguud ma üldjuhul nendega ei söö. Küll aga sobivad nad suurepäraselt mereandide ja värskete tomatitega. Zoodlite valmistamisel arvestage ühe sööja kohta üks keskmine suvikõrvits. 

1.  Esimesel pildil olev roog on krevettide ning tomatitega homaari-koorekastmes. Selleks on vaja tooreid hiidkrevette, pakk vahukoort, värskeid kirsstomateid ning kvaliteetset homaarifondi. Krevetid esmalt praadida, seejärel pannilt tõsta. Siis valmistada zoodlid (pigem natuke vähem küpsetada), lisada koor, homaarifond ning tomatid ja kiirelt keema tõsta ja koheselt kuumus kinni keerata, krevetid sisse segada. Maitsestada ning viimistleda parmesaniga.
2. Teisel pildil on hakkliha-koorekaste tomatite ja basiilikuga. Selleks praadida sibul, seejärel lisada hakkliha. Kui pruunistatud, siis lisada zoodlid, natuke praadida, lisada koor ja tomatid ning keema tõsta. Maitsestada ning viimistleda parmesani ja basiilikuga.
3. Kolmandal pildil avokaadokastme ning kammkarpidega. Avokaadokastme tegemiseks lisada blenderisse ühe inimese kohta üks avokaado, värsket koriandrit, sidrunimahla ja -koort, soola, tšillit, küüslauku ning kreemiks suristada. Seejärel töötlemist jätkades sisse niristada paar supilusikat oliiviõli  (mina kasutasin ISUL õli, mis sobib suurepäraselt). Zoodlid pannil valmistada ning segada külma kastme hulka. Kammkarbid eraldi praadida ja soovi korral lisada ka peekonit, tomateid.

Variante on lõputult, järgmiseks teen oma kõigi aegade lemmikut apelsinikana-ingveri-tšilli pastat kooreses kastmes. Vaatame, kuidas meeldib! Ja… Kuna ma juba mainisin, et olen ka värske nisupasta patrioot, siis ei jää tulemata ka postitus ning õpetused pastataina valmistamisest, värvimisest, keetmisest ja täitmisest!