Ühiskokkamisest, seekord Academic Food Lab’is

Ühiskokkamise konseptsioon on mulle tuttav juba paar aastat. Olen käinud hulgaliselt siin-seal nii oma seltskonnaga kui võõrastega koos süüa tegemas. Ning alati olen ka seda nautinud. Kui senini oli minu jaoks peamine ühiskokkamise koht (Tartu) Toiduakadeemia, kus traditsiooniks saanud käia sõbrannaga, siis seekord kutsus mind külla hoopis Academic Food Lab Tallinnas. Kuna menüü tundus väga põnev ning mulle uued kogemused meeldivad, siis otsustasin minna ja õigesti tegin! Õhtu oli täidetud hea söögi, toreda seltskonna ning igati professionaalsete kokkadega, kelle juhendamisel kõik kenasti hakkama said. Lisaks anti põgus ülevaade Neff köögitehnikast, mille abiga kõik road valmisid (väga huvitav oli sisselükatava uksega ahi, milletaolist vist keegi varem näinud polnud 🙂 Tundus väga mugav ja ka praktiline). Aga nüüd juba õhtust lähemalt.

Uksest sisse astudes avanes selline külalislahke pilt ning polnud kahtlustki, et õhtu saab olema igati tore.

Suupisted olid maitsvad, ent mitte nii head, kui õhtusöök ise, mis oli lausa vapustav. Tartar oli mõnus – tundsin kohe vürtskööme maitset ja see on üks mu lemmikuid. Kala oli mõnusalt kerge, arbuus juustuga samuti. Kurgisuupiste oli sama maitsev kui ilus 🙂

Ma olen tegelikult harjunud ühiskokkamistel oluliselt rohkem tegema, ent seekord eelistasingi pigem kõrvalt vaadata. Puhastasin pearoa tarbeks kala ära ja nautisin õhtut niisama. Kohal oli palju huvitavaid inimesi, kellega suhelda ning peakokad olid samuti lahked jagama erinevaid teadmisi (nt sous vide pardirinna jaoks, mida ma väga ihkan valmistada). Üldse olid nad kaks väga sümpaatset härrasmeest!

Toredat seltskonda jagus palju. Kellele ühiskokkamise konseptsioon on võõras, siis üldiselt jaotatakse seltskond mitme roa vahel ära ja igaüks saab ülesande, mida täita. Nt mina puhastasin kala, teised valmistasid aiolit, munakollasepärleid jne. Hiljem üheskoos sätitakse toit ka kenasti taldrikule.

Nii palju, kui mulle ka meeldib kokata, siis söömaasumist ootan ma alati veelgi enam. Sest ma armastan süüa ja head toitu üle kõige. Arvukatel kordadel olen pidanud pettuma ning ühikokkamiste suur miinus tihti seisneb selles, et toorainet ei osata õigesti käsitleda, mis lõpeb tihti üleküpsenud roaga (eriti andestamatu kala ja mereandide puhul). Õnneks seekord ükski roog lugupidamatust ei näinud 🙂 Kusjuures üks asi, mis mind Neffi ahjude puhul väga üllatas on see, et kraaditäpsusega saad temperatuuri sättida! Ja see võib kohati vägagi kasuks tulla.

Esimeseks käiguks oli lihaveise carpaccio, millele seltsiks spirulina aioli, sammal, vetikas, kalamari ja munakollasepärlid. Minu kõige lemmikum roog! See aioli oli lihtsalt võrratu – nii tugeva maitsega. Ja munakollasepärlid meeldisid ka, nii armas idee ja nägi taldrikul kena välja.

Järgmiseks roheline supp kitsejuustulumega. Hästi mõnusad värsked maitsed, kuna tegu oli külmsupiga. Suurepärased värvid ja kuna ma olen kitsejuustuarmastaja, siis vägagi minu roog 🙂  Supi maitse üllatas mind, hästi meeldiv oli. Sisaldas suurel hulgal erinevaid rohelisi köögivilju.

Kolmandaks käiguks beebiforell dehüdreeritud lillkapsa- , brokkoli- ja porgandipüreega ja tsitruse Air’iga. See oli omaette molekulaargastronoomiline teos. Dehüdreeritud püreed olid justkui krõpsud, ent väga maitsvad. Forell oli pisut nö kalase maitsega, mis mind veidi häiris, juurikad olid head nagu ikka. Kaste oli ka põnev, just tekstuurilt.

Ja magustoit! Okei, see oli vähemalt sama hea kui eelroog 🙂 Tegu oli kombucha-rabarberi sorbeega, millele lisaks rabarberikreem, must sponge ja sous vide küpsetatud rabarberi kompott. On teada tõde, et eestlased armastavad rabarberit rohkem, kui ühtegi teist varrelist! See hapukus ja magusus ja erinevad tekstuurid töötasid nii-nii hästi koos. Ausalt, maitse oli taevalik, pole midagi laita. Must sponge oli mustaks värvitud biskviit, mis külmkuivatatud.

Õhtu võtaksin kokku väga positiivsete nootidega. Neffi sooviks on inspireerida inimesi kokkama ning seda see õhtu kindlasti tegi! Toidud olid imelised, seltskond imeline, koht väga hubane ning köök täis professionaalseid masinaid ja kokkasid. Mida muud ühelt ühiskokkamiselt soovida? Võõrustati ääretult lahkelt ning ka teenindus oli suurepärane. Kindlasti läheks teine kordki oma seltskonna või uute inimestega koos süüa tegema ning ka toitu nautima 🙂 Kaasa sain ka väikse armsa kingi. Te ju teate, et tüümiani vastu on mul erilised tunded?

 

Piltide eest tänu fotograafile Jake Farra . 

Kingipildi eest Meelisele Marimellist.