Kodu ostmine 1.2: Mille järgi valida see õige?

Eelmisel korral jagasin oma kogemusi kodu ostuks pangast laenu taotlemisega. Seekord räägin sellest, mille järgi oma esimese kodu valisin. 

Ma olen inimene, kes hindab nii praktilisust kui esteetilist poolt, enamjaolt igas eluvaldkonnas. Samamoodi suhtusin ka oma tulevasse kodusse. Ma veedan siiski suurema osa oma ajast just siin nelja seina vahel toimetades ning seega peab see eestkätt minule meeldiv olema. Nii mõnigi on nõus näiteks kesklinnas elamise nimel ohvreid tooma, mina mitte. Ausalt öeldes ei fänna ma kesklinna eriti – liiga palju müra, saastet, tolmu, liiga vähe privaatsust. Eks on ka erandeid, aga eramajaga võrreldes samasugust elukvaliteeti leida on võimatu. See aga ei tähenda, et ma algselt poleks kaalunud kesklinna lukskorterisse kolimist, vastupidi, aga seda teate eelmisest postitusest juba niigi. Kuid mida ma siis ikkagi oma kodult ootasin ja mida nööpnõela täpsusega taga ajasin? Räägin sellest kohe lähemalt.

Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kuidas ma armastan valgust! Loomulikku ja külluslikku, kaunilt mänglevat valgust. Iialgi ei oleks ma nõus elama pimedas korteris. See on mu kõige suurem no-no. Uutel ehitistel on tavaliselt suured aknad ja seega tihti just valguse sisselaskega probleeme pole, ent see ei tähenda, et otse akna taga mõni suur hoone valgust ära ei varjaks. Pealegi, mis vaade see on, kui vaatad kellelegi aknasse? Minu jaoks ei ole. Ma tahan vaadata rohelusse – puid, põõsaid, lilli, muru. Jah, palun. Ma olen just nüüd eriti hakanud rohelust ja loodust väärtustama ja kuhjanud nii õue kui tuppa hulgaliselt taimi. Aga mul vist iial ei saa küllalt. Ja valgus ning taimed käivad kokku 🙂 Raske on ilma esimeseta teist kultiveerida. Ning mu praegune elukoht on nii valgusküllane, et rohkemat ei oskaks ette kujutadagi. Kusjuures, mul on igas toas loomulik valgus aknaga tagatud. Isegi tualetis, saunas, duširuumis. Ma ei tea, miks see nii harvaesinev nähtus on..

Teiseks soovisin ma avarust ja ruumikust. Palju ruumi (ruutmeetrite mõttes) seda ilmtingimata veel ei taga. Võibolla, et suure pinna peal on palju väikseid tube, seda ma ei tahtnud. Minu jaoks oli väga oluline suur ja avar köök-elutuba, kindlasti täielikult avatud, sest tahtsin saarega lahendust. Otsisin kaua, käisin siin-seal, aga alati tuli ruumist puudu. Alla 30m2 ei tulnud kõne allagi, sest ma teadsin, et mu köök saab olema suur. Kus ma muidu kõiki oma hõrgutisi valmistaksin? Olin nõus leppima 35m2, aga ekstaasis polnud. Ja nüüd on mul 50m2 ning ma vahel mõtlen, et võiks rohkem olla 😀 Tegelikult mahub kõik kenasti ära, aga mida suurem ruum ja vähem asju, seda rohkem avarust. Ja viimast pole kunagi liiga palju. Kõrged laed on samuti kasuks ning võivad kompenseerida väiksemaid pindasid.

Mööda ei saanud vaadata ka müratugevusest. Ma olen harjunud võrdlemisi müravaba elukeskkonnaga ja ei soovinud seda ka muuta. Sõbrannal kesklinnas külas olles ja tema terrassil istudes ei mõista, kuidas saab nii suure müra keskel elada, aga eks mõni harjub, mina vist mitte. Praegu võivad mul kõik aknad avatud olla ja ikka pole kuskilt mingeid segavaid helisid. Ainult tuulekohin. Vaikus on ilus. Mul on muidugi naabritega ka vedanud, pole kuskilpool lärmajaid.

Ja nüüd.. see kõige keerukam punkt! Planeering. Kuidas leida hea planeeringu eluaset? No appi, ma arvasin, et see on võimatu, ausalt. Igalpool oli midagi, mis mulle ei sobinud. Küll oli väike köök-elutuba, küll mõttetult raisatud ruum koridorile ja suurele esikule, küll miniatuurne vannituba jne. Samuti ei meeldinud mulle mõte kahekordsest eluasemest, sest trepp võtab väga palju ruumi ära ning on ka suhteliselt ebapraktiline – ma olen ühekordse sõber. Igatahes, kui ma oma praeguse maja planeeringut nägin, ei uskunud ma oma silmi. Kas tõesti üks ehitaja, kes on aru saanud, kuidas maksimeerida ruumikasutust? Ma olen nii rahul sellise planeeringuga mitmel põhjusel – fookus koondub elutoale, sest ma ju olen nagunii peaaegu alati siin, kõik toad avanevad suurde tuppa ning koridor puudub. Väiksemate tubade suurused on väga parajad. Mul on kaks tualetti ja isegi kahekesi elades on see ülimalt mugav. Mul on ka kaks dušši, aga.. ühte pole siiani kasutanud 🙂 Ilmselt sellepärast, et teine on palju ruumikam ja sauna ees, seega kuidagi mugavam kasutada.

Silmas tasuks pidada majapidamisruumide vajadust. Näiteks on mul eraldi tuba garderoobi jaoks, väga mugav ja kaval lahendus, sest kapid on tüütud! Gaasikatel ning boiler on eraldi sissekäiguga tehnoruumis, kus hoiustan ka rattaid. Tegelikult tahan ma üldse eraldi kõrvalhoonet, aga see on juba tuleviku muusika. Hoiustamisruumi pole vist kunagi liiga palju. Mulle meeldib, kui üleliigne on silma alt ära, et see, mis nähtaval, saaks särada.

Ma unistasin ka sellest, et saaksin õue astuda ning nautida päikesesoojust oma nahal ja ilusat õhtueinet terrassil. Toit maitseb nii veel paremini, ausalt! Leida eluaset, millel oleks piisavalt suur rõdu/terrass, et sinna mõnusalt terve seltskond ära mahutada, ei ole samuti lihtne. Samuti on tähtis see, et päikese liikumistrajektoor oleks terrassi suhtes soodne – õhtupäike võiks kindlasti sinna paista. Suvel hakkab päike mu terrassile piiluma ennelõunat ning lahkub sealt alles loojudes. Seega saan täiel määral päikesesoojuses kümmelda. Lisaks on ehitaja mõelnud ka sellele, et vihmase ilmaga seal istuda saaks. Nimelt laiub maja katus täies ulatuses üle terrassi. Päikest see üldse ei varja, aga vihma eest kaitseb küll. Hästi geniaalne idee, mida ma olen üsna vähestel majadel silmanud. Ja  suurust  on  ka  omajagu  – pea 30m2.

Tahan siinkohal ära mainida, et minu soovid ja vajadused lähtuvad ka minu võimalustest. Loomulikult pole kõik see elulise tähtsusega, ent mina sain seda endale võimaldada ning seega olingi just nii valiv ja pirtsakas. Ma ei tahtnud teha liigseid järeleandmisi, et hiljem mitte kahetseda. Ja ma olen väga rahul oma järjekindluse ning kriitilisusega. Olles natuke üle aasta oma kodus elanud tunnen, et tegin õige ja igati ausa valiku.