dets.
Hei, kallid lugejad! Pühadeaeg on oma võlus saabunud ning tegemisi on rohkem kui iial varem. Nüüdseks on pühadelaud planeeritud, toidud ostetud ning külalised kutsutud, seega ka pisut aega kirjutada. Usun, et paljudel on nii jõulu- kui aastavahetuselaual ka mullijooki, seega räägingi pisut enda lemmikutest ja suunan teidki sel valikul.
Ma ise armastan vaid kuiva veini ja seega eriti magusatest rääkida ei oska, ent isegi magusaarmastajale on kindlasti siin paar head näpunäidet. Vahuveini valides eelistan ma üldiselt traditsioonilisel meetodil valminud veini, kuna nende mull on õrnem ning kvaliteet ka tavaliselt kõrgem. Antud meetod tähendab siis seda, et mull on saadud naturaalse pudelikääritamise teel. Esmane kääritus toimub vaadis ning teine pudelis. Meie poelettidelt leiab sellisel meetodil valminud jooke enim nimetusega cava (Hispaaniast), šampanja (Prantsusmaalt), espumante (Portugalist) ja Cremant (samuti Prantsusmaalt). Eestlaste palavalt armastatud prosecco pole sel viisil valminud, ent on ka väga hea vahuvein. Ja kuidas teada, et antud meetodit kasutatud on? Pudelil on märgistus methode traditionelle või traditional method.
Kui poes ringi vaatate ning neid veine uudistate, siis märkate, et hinnaerinevused on päris suured. Šampanja on kindlasti neist kalleim, ent mitte ilmtingimata parim. Ma pole küll kõige uhkemaid šampanjasid veel proovida saanud (Dom Perignon, Krug), ent nii mõndagi teist degusteerinud (nt Möet, Mumm) ja pean tunnistama, et mina eelistan cavat. Siiski, Joyce’s veiniõhtusöögil käies sain mekkida mitmeid Veuve Clicquot šampanjasid ning need olid juba oluliselt rohkem minu maitsele. Eriti hea oli nende rosé. Ent cavade juurde tagasi tulles – minu jaoks on sümpaatne see kerge ja värske maitse. Olen proovinud päris mitmete erinevate tootjate jooke ja üldiselt pole pidanud pettuma. Tartus on väga hea valik cavasid ja üldse mullijooke City Alkos (asub Sõbrakeskuses). Nad toovad ka maale mitmeid selliseid brände, mida mujalt ei leia, kaasa arvatud šampanjat. Ja jooke on väga erinevast hinnaklassist ehk igaüks leiab endale midagi sobilikku. Mina eelistan alati brut või brut nature kuivusastet, mis tähendab siis seda, et suhkrut ei ole lisatud üldse või on väga vähesel määral. Kui olete pigem magusamapoolse veini armastaja, siis leiate kõikidelt tootjatelt ka poolmagusaid variante ehk semi-seco või demi-sec, kuhu on juba rohkem suhkrut lisatud.
Eesti tootjad valmistavad samuti suurepäraseid traditsioonilisel meetodil jooke – näiteks Jaanihanso ja Tori siidritalu. Tegu siis õunasiidrite ja -veinidega, sekka ka mõnda teist vilja. Jaanihanso valikust soovitan proovida Perryt, mis on brut nature pirnivahuvein ja maitseb oivaliselt. Tori Rabarber on hästi mõnus happeline rabarberivahukas. Ja kui soovite midagi lihtsamat ja ülimalt populaarset, siis Nudisti Rabarbra on hea valik – nüüd neilgi kuivem versioon olemas.
Serveerida tasub vahuveini alati ikka külmalt. Peolauale sättimiseks on mõistlik hankida veinijahuti, et jook säilitaks oma külma temperatuuri ja ei peaks pidevalt külmiku vahet jooksma. Serveerida soovitatakse vahuveini valge veini pokaalist või laiemast šampanjapokaalist, see pidavat nüüd trend olema – Veuve Clicquot sommeljee selgitas nõnda. Pidi maitsele paremini mõjuma kui kitsas šampanjaklaas.
Egas muud – lööge need klaasid kauni kõlaga kokku ja tähistage rõõmsalt!
Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.
