Šampanjaõhtusöök ja muljeid restoranist Joyce

Mulle meeldib tähistada klaasikese mulliga, üldse ei salga. Ja sinna kõrvale naudin meeleldi head sööki. Vahel on selleks baguette ja tükk Vieux Pane’i, teinekord suure hoolega kokatud pastaroog, siis jälle aga mitmekäiguline õhtusöök suurepärases restoranis.  Ja kahjuks on suurepäraseid restorane raske leida, eriti Tartus. Küll aga olen ühe sellise avastanud ning ei ole veel kordagi pettuma pidanud – selleks on restoran Joyce.

Ma olen mitmeid kordi ka a la carte menüüst tellinud, ent seekord oli 5-käiguline menüü külaliste jaoks juba kokku pandud. Kõrvale pakuti erinevaid Veuve Clicquot šampanjasid – iga roog sai endale sobivaima kaaslase. Olin väga õhinal maitsmaks peakoka Mihkel Mangluse seekordset loomingut, sest tegu on minu lemmikkokaga 🙂 Mulle meeldib tema hoiak ja isikupära, lisaks ka muidugi suurepärane söögitegemisoskus. Igatahes, viin teid nüüd kiirele rännakule läbi nende viie käigu! Söögi-joogi kõrvale pakuti veel ka Veuve Clicquot ajaloo kohta palju põnevat infot sommeljeelt ning peakokk tutvustas enda valmistatud roogasid.

Alustasime suurepärast õhtut kalamarjasõõriku ning austriga. Veuve Clicquot Brut Yellow label oli juba pokaalis ja esimene sõõm võetudki. Kohe, kui ma kalamarjasõõriku suhu pistsin, olin lummatud. See ääretult mõnus soolasus, mis mu maitsemeeli tabas. Ja muidugi kalamarja tekstuur ja sõõriku krõbedus. Mm.. Austrit proovisin elus esimest korda! Pole siiamaani selleks võimalust avanenud. Kui olin lusikaga selle libeda selli kätte saanud ja suhu pannud, olin üpriski jahmunud. Nii omapärane ja mingis mõttes ka pisut ootamatu maitse. Maitseb nagu värske meri, ütleks. Kindlasti hea, kindlasti väga ainulaadne. Ja eriti koos šampanjaga. Sööksin veel, tahaks proovida erinevates võtmetes,  seekordne tilli-mädarõikaga.

Algus oli paljutõotav ning olin elevil maitsmaks, mis edasi. Järgmiseks käiguks oli õrnalt küpsenud forell redise ja ürtidega. Ja tõesti – forell oli õrnalt küpsenud, just nii nagu mulle meeldib. Viimane asi, mida ma söön, on kuivaks küpsenud kala. Eelistan lausa väga madalal temperatuuril küpsetatud varianti, nt confit. See säilitab nii tekstuuri kui maitse kõige paremini. Joyce’i roas ei pidanud sugugi pettuma ja kala oli just selliselt valminud! Iga element kuulus selle roa juurde ning maitses imehästi. Kõrvale oli sobitatud magusamapoolne aasiapärane kaste, mis samuti õiget nooti tabas. Söödav lilleke oli armas, õhitud tapiokipärlid mõnusalt krõbedad. Pošeeritud vutimuna seest vedel kalakest kastmaks. Kõrvale rüüpasin Veuve Clicquot Brut Rosé Magnumit, mis oli veelgi parem, kui Yellow Label. Ma olen ikka rosé fänn, pole midagi teha.


Kõhuke hakkas juba pisut täis saama ning esialgne šampanjavine koos sellega kaduma. Aeg oli maitsta suvikõrvitsaõisi krabiliha ja vahuse šampanjakastmega. Tegemist kuningkrabiga ehk siis ühe suurima delikatessiga, mida merest leida võib. Ja see maitse on oma kuulsust väärt! Nii pehme ja nii magus liha, imeline. Pruuni või kreem ning šampanjakaste täiustasid seda veelgi. Ma olen nagunii ülim pruuni või austaja ja see roog ainult kinnistas seda. Värsked pisikesed suvikõrvitsad sobisid suurepäraselt värskust looma ning olid parajalt krõmpsuvad. Kuigi kõik eelnevad road olid mind võlunud, siis see roog lihtsalt vapustas mind. Oeh, kui maitsev! Kõrvale Veuve Clicquot Vintage 2008.


Käes oli aeg pisut maitsemeeli puhastada ning selleks serveeriti laimi-kurgi granita shotike. Mõnusalt värske, mündine ja maitsev. Edasi jätkus õhtu linnuliha saatel. Klaasi valati Vintage 2008 Rosé – jah, palun! See oli nii-nii hea! Ning taldrikul toodi ette glaseeritud vuti ballotine hanemaksa ja suvetrühvlitega. Järjekordselt üks võrratu roog. Kõik komponendid sobisid omavahel hästi ning vutt oli meisterlikult valmistatud. Nautisin iga suutäit. Suvetrühvlid meenutasid mulle pisut maapirni – üpriski tagasihoidliku maitsega ja tekstuurilt sarnased.

Kuna senini oli iga käik mu ootused täitnud, kui mitte ületanud, siis ootasin magustoidust, milleks oli rabarber leedriõiejäätise ja maasikatega, täpselt sama, kui mitte enamat. A la carte menüü valikus on karamellikreem, mis maitseb taevalikult. Kui te pole proovinud, soovitan. Lootsin, et tänane magustoit on midagi samaväärset taseme poolest. Kahjuks mitte. Tegemist oli ainsa käiguga, mis mulle muljet ei avaldanud ning mis oli väga ühedimensionaalne. Palju oli tunda magusust, hapusust, ent oleks rohkem nüansse oodanud. Samuti tekstuuri, sest siirupised maasikad ja rabarber seda ei pakkunud, jäätis ammugi mitte. Pisikesed beseekepikesed ka ei läinud peale – veel tuima magusust. Värvi oleks samuti rohkem oodanud, kuna eelnevad road olid nii kaunilt serveeritud. Seega pidin ikkagi natuke pettuma ka 🙂 Kõrvale Veuve Clicquot Demi Sec – siia sobis!

Õhtu lõppedes serveeriti kuusevõrse ganache’i täidisega trühvleid ning mustsõstramarmelaadi. Need oli maitsvad ja väga armasasti serveeritud! Krõbistasin kuusevõrseid ka 🙂

Vaatamata väiksele magustoidufopaale, nautisin õhtut väga. Mulle meeldis teenindus, toit, šampanja, õhustik ning ka koka, sommeljee etteasted. Huvitav oli kuulda fakte Veuve Clicquot ajaloo kohta ning üht-teist kõrva taha panna. Näiteks seda, et peaasjalikult on selle imelise šampanja menukuses süüdi naisterahvas! Ja samuti, et alles paar aastat tagasi leiti, et hoopiski valge veini pokaal sobib paremini šampanja serveerimiseks kui šampanjapokaal ise.