(Esimese) kodu ostmine 1.1: kodulaenu kadalipp

Kuna kokkamine ja majapidamine käivad ikka käsikäes, siis otsustasin, et edaspidi postitan ka sisekujundusest ning koduloomisest, sest ka neil teemadel on palju huvitavaid jutte. Ning mulle meeldib vaheldus. Kuna kodu ostmine on päris lai teema, siis alustan esmalt kodulaenust ning kinnisvara valimisest sellest lähtuvalt. Räägin laenu taotlemisest ning tingimustest, mis võivad nii mõnelegi komistuskiviks saada.

Minu kodulaenu lugu – tahtsin võtta laenu 0% sissemaksega (lisatagatisega), kuna sissemaksuks minev raha oleks ära söönud sisustamisele ja mööblile kuluva summa. Tagatiseks korter Tartus. Teisi laenukohustusi pole, palganumber kenake. Paberil peaks olema ideaalne laenukandidaat – korralik ja stabiilne töökoht, ülalpeetavaid pole, kaastaotleja samuti hea palgaga – mõlemad IT-sektoris. Ei tundunud, et suuri takistusi teel saaks olla. Aga ikkagi oli. Ja närvikulu ka omajagu palju 🙂 Aga sellest kohe lähemalt. Pildid on lõikude juurde lisatud vastavalt kirjeldatavale kinnisvarale.

Esimene objekt, mille ostmist päriselt kaalusin, oli üks armas korter Emajõe kaldal. 100m2, väga hea planeering ning mõnus asukoht. Hind.. 220 000€. Esmane käik panka kinnitas, et see summa ei tohiks olla probleemiks. Aga ilmnes teine probleem. Kaastaotleja väljavõte polnud päris nii veatu, kui neile meeldinuks ja soovitati veel pool aastat oodata. Seni uurisin ja käisin erinevaid eluasemeid vaatamas ning vaikselt pidasin plaani, mida osta. Konkreetsest korterist loobusin, kuna hoolikalt järele mõeldes polnud siiski päris see, mida tahtsin. Elutuba-köök oleks võinud olla suurem, terrass samuti jne.

Poole aasta möödudes hakkasid silma erinevad objektid, sealhulgas ka majad. Asusin kaaluma ise maja ehitamise võimalust. Imponeeris ka mõte tehasemajast. Siiamaani tunduvad need igati tasemel. Uurisin krundiostmist ja laenuvõtmist majale. See tundus tõeliselt keerukas teekond, eriti kui krundiostmiseks koheselt raha pole (valitud krunt olnuks 60 000+€). Mõtlesin läbi kõik võimalused, ent lõpuks pidin ikkagi ideest loobuma. Liiga suur amps tundus too hetk. Ja ilmselt ka olnuks. Pank annab sel puhul laenu välja etapiliselt ning vastavelt sellele, kui palju ehitatud on.

Seejärel leidsin ühe imearmsa eramu Ihastes. Siseviimistlus oli suurepärane, planeering ka. Asukoht maaliline. Olin väga-väga sisse võetud. Hinnaks 200 000€. Oluliselt mõistlikum ju, kui see korter, eks? Pangast tundus ka roheline tuli olevat, aga.. Lisakulud muidugi oleks olnud päris suured (aed ümber, sisustus jms). Seega kokku ikka 240 000-250 000€. Okei, mõtlesin, et pole see nii hull midagi, saame ju hakkama küll. Kutsusime maja vaatama ka ühe sugulase, kes üht-teist ehituskvaliteedist taipas. Tema aga oli arvamusel, et see maja ei ole oma hinda väärt ning tegi kvaliteeti maha. Oli selge, et hind on natuke liiga kõrge ja kuigi maja ise oli sümpaatne, siis pelgalt silmale ilusast ei piisa. Loobusin raske südamega. Tagasivaadates olen rahul, et ost tegemata jäi, sest ümbruskond on päris palju muutunud. Ilus metsake maha raiutud ja palju maju juurde kerkinud.

Asusin uurima ka ridaelamuid. Ridakate seas meeldivad mulle ainult mittestandardsed lahendused – ühe korruse ja suurema köögiga. Ka neid oli turul paar päris huvitavat eksemplari, millest ühe peagi broneerisn – müügihinnaks 135 000€. Õnneks oli broneerimistasu väike, sest õige pea sain aru, et see diil jääb katki. Ja väga hea, et jäi. Ma elan hetkel sellest ridakast paarisaja meetri kaugusel ja mõtlen iga päev sealt koeraga mööda jalutades, et põiklesin kuulist kõrvale. Olin tolleks hetkeks juba päris väsinud ja pettunud ning tahtsin midagigi ning hind oli ka piisavalt soodne. Väga vale suhtumine, muideks! Kinnisvara on ju üks elu kõige kallimaid oste, kindlasti ei tohiks seda teha valedel kaalutlustel. Katki jäi diil seetõttu, et hindamisaktis sai hind väiksem kui summa, mida laenata soovisime (ridakas + köögimööbel + ehituslikud muudatused). Tagasi mõeldes oleks olnud rumal võrdlemisi odavasse ridaelamusse lasta paigaldada 15 000€ köök ning teha luksuslikke ümberehitusi, mis kavas olid. Õnneks seda ei juhtunud 🙂 Broneerimistasust jäin ilma, ent see oli “koolituskulu” nagu mu üks kolleeg ütles. Ja tal oli absoluutselt õigus. See summa oli köömes minu praeguse pettumustundega, mida tunneksin seal elades. Juba seda pilti vaadates tunnen ängi.

Vahepeal uurisin paari korterit. Jaama tänaval tulid müüki mõned lukskorterid, hästi ilusa ja kvaliteetse sisuga, ent hinnad jälle päris kõrged. Üle 200 000€, muidugi. Samuti meeldisid Kitsa tänava ning Tähepargi korterid. Pank ei ole sellistest objektidest vaimustuses, sest ruutmeetri hind on pisut liiga kõrge, ükskõik kui suur palk ka pole. Nende risk laenamisel on suur, eriti kui olukord turul muutub. Ja kui asja üle järele mõelda, siis ei tundu need objektid ka päris oma hinda väärivat. Vähemalt minu jaoks. Enamus korteritest on otsevaade naabri elutuppa. Not my cup of tea. 

Ja siis.. leidsin ühe teise ridaka, mille asukoht oli mõnus ja planeering väga sümpaatne. Ühekorruseline, avar, võrdlemisi suure köögiga. Kõik tundus kena. Hind polnud ka üldse paha – 170 000€. Ridaka kohta pisut kallivõitu, ent omanäolisus korvas selle. Arendaja oli nõus ka mõned muudatused sisse viima. Kõik oli tiptop. Ja pangast tuli.. JAH! Seekord siis laenutaotlusele. Eelmistel kordadel laenutaotluseni ei jõudnudki, sest eelnevalt tuli ette takistusi (liiga kallis m2, madala väärtusega hindamisakt jne). Mõtlesin, et nüüd küll läheb ostuks, aga siis..

Uurisin KVd ja leidsin ühe majakese.. Kohe-kohe valmimas. Planeering oli ebareaalselt hea. Kõige parem üldse siiamaani. Mõtlesin, et okei, käin kohapeal ka ära, nagunii on midagi, mis ei meeldi. Läksin ning tundsin koheselt, et see on see 🙂 Olin absoluutselt lummatud, kui sellesse majja sisse astusin. See suur köök-tuba! 50m2. Oeh, mis tantsuplats ja kui palju ruumi köögisaarele! “Just siia mahub mu unistuste köök”, mõtlesin. Seinad olid värvitud ning see värv oli samuti väga-väga ilus. Helesinised seinad, millele kontrastiks tumesinine. Ka plaadid olid märgruumidesse pandud ja needki oli hästi valitud. Olin lausa jahmunud, sest tavaliselt valitakse ikka odavamad või iseloomutumad lahendused. Asukoht oli kena, hoovis kasvamas mitu armsat männipuud. Terrass suur ja avar – päeva- ja õhtupäiksesse (pildil veel valmimata). Isegi katus oli peakohal, et vihmase ilmaga grillida. Kõik oli lihtsalt ideaalne. Aga pank? Kas nemad ka nii arvasid? Ruttasin uut taotlust esitama teades, et eelmine kaotab kehtivuse. Teadsin ka, et sellele majale on veel mitu paari soovijaid. Pidin olema kiireim, muidu jäänuks ilma! Aga ei jäänud ning kirjutan hetkel siit samast majast teile seda blogipostitust 🙂 Pangas läks kõik hästi, summa sobis neile (soodsam kui Ihaste maja, aga kõrgema ehituskvaliteediga), lisatagatis samuti sobis, kõik dokumendid olid korras ning ostmine võis alata! Kuna kasutusluba veel too hetk ei olnud, siis pank enne ka laenu ei väljastanud, kui luba käes. Lepingu sõlmisin muidugi ära, aga väljamakset enne ei toimunud. Esialgne leping kehtis paar kuud,  selle aja jooksul oli vaja kasutusluba ka saada. Ning see juhtus viimasel hetkel, kuna vald on jube aeglane. Ajas seda asja muidugi ehitaja ise. Sain veel sisse valida põrandad, liistud, uksed ja nipet-näpet muudki. Köögitellimuse andsin ka ruttu töösse, sest see valmis 3 kuud. Ja lihtsalt võrdluseks – kui pangad üldiselt lubavad kuni 40% palga ulatuses laenukohustusi, siis meil sai selleks 15%. Ja me olime väga riskivabad kliendid tegelikkuses – seda kinnitas ka madal laenuintress (alla 2%).

Kokkuvõtteks ütleks nii, et ilmselt kui pank annaks laenu kergemini ja ei oleks nii valiv ruutmeetri hinna suhtes, oleks valituks osutunud mõni teine kinnisvara, mille varem leidsin. Küll aga on mul ääretult hea meel, et nii ei läinud! Sest see maja on minu jaoks just see, mida ma soovisin. Ei ühtki miinust, ainult plussid. Ma tunnen iga päev siin elamisest rõõmu ning olen tänulik, et just nii läks. Vahel head asjad lihtsalt võtavad aega 🙂 Aga need tulevad, kui lasete sel juhtuda!

Meelespea kodulaenutaotlejale (minu kogemuste põhjal):

  • Pank annab laenu ainult kasutusloaga eluasemetele! Võibolla ka tehakse mõni kokkuleppeline erand, ent üldiselt nii see on. Enne, kui sissemakse tasute, arvestage sellega. Pealegi, te ei taha osta kasutusloata kinnisvara, sest seda müüa on suhteliselt võimatu.
  • Pank tahaks näha, et igakuiselt jääb teie arvele ka ülejääke. Näiteks iga kuu palgast jääb kenakene 400 eurot vaba raha. See näitab, et teil on ruumi laenu teenindada. (Meil istus mõlemi pangakontol mitme kuu palk.)
  • Pank ei taha näha teie arvel ühtegi kahtlast tehingut (pokker, kasiino, panustamine). Samuti on kiirlaenud väga pahad nende silmis, ka krediitkaardid. (Mul ühegi siin punktis mainituga probleeme polnud).
  • Pank tahab 20% sissemaksu, Kredexiga lepivad 10%, lisatagatise olemasolul saate ka ilma, aga lisatagatise väärtus (see osa, mis ei kanna kohustusi) peab katma 60% ulatuses tagatava summa.
  • Lisatagatis peab kuuluma teile või teie vanematele. Vanaema või sõbra maja ei sobi!
  • Laenukalkulaatorid ei anna eriti täpset ülevaadet teie võimalustest. Üldiselt lubavad need rohkem, kui tegelikult võimalik. Ja samuti võivad konsultandid anda optimistlikumat infot, kui on reaalsus. Näiteks: algselt öeldi, et saame vabalt 220 000 eurot laenu (0% sissemaksuga), nii polnud. Palgad oleks välja andnud, aga tekkis teisi probleeme.
  • Kinnsivara ruutmeetrihind võib takistada laenusaamist! 2500€/m2 võib olla juba panga jaoks liig (eksklusiivne kinnisvara). Sellisel puhul tahavad näha nad väga suurt sissemakset (alates 40%). Ja selliseid kortereid on omajagu (ka ise sai mõnda kaalutud).
  • Pank annab laenu ainult sellele summale, mille dikteerib hindamisakt! Väga tähtis punkt, millega sain ise kõrvetada.  Kui kinnisvara müügihind on kõrgem hindamisaktist saadud hinnast, tuleb vahe ise kinni maksta.
  • Kõik pangad ei ole samaväärsed. SEB ja Swed pakuvad parematel tingimustel (intress jms) laenu kui väiksemad pangad. SEB üldiselt pakub Swedist ka paremaid tingimusi, vähemalt oli mul ja paljudel tuttavatel nii. LHV ja Luminor olid üsna naeruväärsed – ilmselt ei taheta eriti kodulaene väljastada. Kuid eks päeva lõpuks sõltub see ikkagi eelkõige laenuvõitjast!

Järgmises postituses kirjutan juba lähemalt sellest, mida pidasin kodu juures tähtsaks ning mis sai valiku tegemisel määravaks. 

12 Comments

  1. An

    Meil kodu otsimine käsil. Omame laenuvabalt kinnisvara, palk hea, töökoht kindel. Ning lükkan ümber punkti mis puudutab panku. Swed on ajuvaba ja tigedaks ajav, oma kodu pank ja lihtsalt mitte kuidagi ei väljasta piisavat laenu, samas kui luminor annab.

    • Getter

      Mina kiitsin SEB’i, aga ka Swed oli mõistlikum kui Luminor minu jaoks. Eks see väga sõltub olukorrast ju tegelikult. Mis intressiga Luminor pakub, kui saladus pole? Sest SEB-Swed intressid on üldiselt palju mõistlikumad (alla 2 sain mina).

  2. Katri-Helena Allas

    Jõudsin sinu blogini läbi postimees.ee ja tulin siia eraldi ütlema et väga-väga hea postitus!! Endal seisab sama asi nii 4-5 aasta pärast ees, väga suure huviga lugesin ning kindlasti pakuvad mulle huvi ka sinu teised samateemalised postitused. Sul on väga hea stiil!

    • Getter

      Tere, aitäh! Väga tore, et leidsite tee siia! Ja veel eriti tänan komplimendi eest 🙂 See teeb väga rõõmsaks ja ajendab kirjutama ka edaspidi!
      Samateemalisi postitusi tuleb veel terve seeria 😉

      • Kk

        Ei kujuta ausaltöeldes etge mis valemiga mul peaks kuu lõpus veel 400 euri kobtole jääma. Teenin ca 1500euri. Üüri maksan 550 euri, kommud ca 100 euri, telia, telefoniarve ja muu selline ceel ca 70-80 euri. Auto bensiin, kindlustus ca 200 eurot. Sinisilmne mõtlemine. Ei kujuta ette kui palju on eestis reaalselt inimesi kellel kuu lõpus palgast selline summa alles jääb.

  3. Yxkb

    Jõudsin läbi Postimehe siia blogini. Väga hästi kirjutatud.
    Ja see on nii õige, et mõnikord läheb elus lihtsalt nii, et õige asi laseb kaua oodata. Minul osteti nina alt praktiliselt maja, mida oleks väga tahtnud. Järgmine sobilik, mille leidsin, oli ka juba kellelegi ära lubatud. Ma ei tea, mis mul oli, aga lausa käisin peale maaklerile, et ma tahan ka vaatama tulla ja praktiliselt pressisin peale. Teadsin täpselt turuolukorda ja peale vaatamist kohe ütlesin maaklerile, et ma pakun rohkem. Omanik oli nõus, sest mingit paberit ei olnud veel tehtud.
    No nii õige maja oli, et kõik meeldis – koht, maja välimus, ruumide paigutus ja suurus. Igatahes selle maja me endale saime ja ma olen ikka väga-väga rahul. Ainult alati imestan, et kuidas ma julgesin sellised käigud teha.
    Rõõm lugeda, et keegi veel on oma majaga nii rahul.

    • Getter

      Tere! Aitäh tagasiside eest, see teeb mu väga rõõmsaks 🙂

      Vahel ikka tundub, et saatus on olemas ja nii mõnigi takistus on just selleks teele seatud, et hiljem midagi ilusat saaks juhtuda!

      Väga tore, et mul on saatusekaaslane, kes on sama õnnelik ja rahul oma kodukesega!

  4. Keit

    Tere Getter, väga hea meel, et Sinuni jõudsin. Kuna just soetasime ka endale kodu (uusarendus), siis seda enam tekitavad koduteemalised postitused põnevust! Meie ostsime alustuseks küll korteri, kuid enne, et sinnani üldse jõuda, tuli omaette kadalipp läbida. Samuti on see meie mõlema esimene päris oma kodu ja ausaltöldes arvasin, et asjaajamine panga ja arendajaga käib natukene kiiremini 😀 Õnneks leidsime korteri, mis meile sobis, üsna kiirelt. Alguses tahtsime küll teise planeeringuga korterit samas majas, kuid olen väga õnnelik, et need olid juba broneeritud ja pidime valima selle, mille ka nüüdseks ostsime! Nõustun, et paljud asjad juhtuvad ikkagi põhjusega.

    Nagu olen aru saanud, on LHV vist rohkem äri-, kui kodulaenudele spetsialiseerunud. Meie saime küll LHV-st positiivse vastuse, sest minul on korralik palk ja mu kaaslane töötab IT sektoris, kuid intress oli liiga kõrge ja loobusime. Kuna minul laekub palk ££££, siis Swedbank ütles kohe ei. Minu teine pool oleks saanud Swedist ka üksinda laenu, kuid tahtsime siiski koos võtta ja kuna SEB-il ei olnud mingeid pretensioone, siis läks lihtsalt. Muidugi pani mind imestama ja paneb siiani, et kuigi korter, mille ostsime, oli suhteliselt odav võrreldes nendega, mis praegu ehitatakse, kontrollis, uuris ja puuris pank igasuguseid asju. Küll oli vaja neil üht ja teist paberit, siis oli neil mingi segadus, kord tahtsin nad uut paberit mingi asja kohta ja siis jälle ei tahtnud jne. Laenusumma, mida me kahepeale kokku oleks saanud võtta, oleks old ikka kordades suurem, kui me tegelikul võtsime ja on väga hea meel, et me seda võimalust ära ei kasutanud ja odavama variandi juurde jäime, sest kui sellise “väikse“ summaga oli nii palju jama ja asjaajamist, mis siis veel suurema summa puhul saanud oleks !?!?!?

    Kuna meil on tegemist uusarendusega, mis valmib alles 2020 kevadel, siis on seal kindlasti juures asju, mida valmis korterite puhul pole. Planeeringu, valgustite, pistikute valimised ja muutmised, siseviimistlus jms, mis kõik seda protsessi pikendavad. Uute hinnakalkulatsioonide tegemine ja pangale edastamine jne. Arvan, et esimene samm korteri/maja ostu puhul ongi kõige raskem. Närvesööv ja stressirohkem – vähemalt minu jaoks. See pidev ootamine, suhtlemine, kokkuleppimine ja kokkusaamine. Paberite saatmine, millegi tõestamine jne. Soovitan kõigil, kellel korteri/maja ost käsil, endale selgeks teha, et see on ikkagi pikem protsess ja võtab aega. Meie oleme palju õppinud ja arenenud selle protsessi käigus ja tulevikus on kindlasti palju kergem ja oleme targemad! Ärge tehke oma valikuid kiirustades ja mõelge läbi, it pays off, uskuge mind 🙂

    • Getter

      Jaa, väga õige 🙂 Nõustun igati! See on pikk ja kurnav protsess, aga seda ka väärt.
      Meil elukaaslasega samamoodi kõrged palgad, ka IT-sektor, aga ilmselt keerukaks tegi just see fakt, et tahtsime 0% sissemaksega. Oli vaja ju osta nii palju muid asju ka.
      Nüüd, kus laen on käes, on kuumakse pisike mu meelest ja seetõttu ka mõnus, et ei võtnud 220 000 maksvat elamut.
      Edu teile kõigega ja jälgige mu sisutusnõuandeid ka siis 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga